Esiteks, paljude kommentaatorite soov ja etteheide "Miks teil oli vaja sellest kirjutada", on täiesti ajuvaba. Kui ajakirjanik saab oma allikatelt informatsiooni, mille vastu oleks ühiskonnal suur avalik huvi ning kui käsitleda informeeritust kui inimõigust, siis oleks ühiskonnal õigus seda infot teada, sellistel juhtudel on ajakirjanik pea kohustatud sellest kirjutama. Milleks asi maha salata, kas sellest midagi muutub? Tuletaks meelde siinkohal Savisaare rahaskandaali, kas keegi teist oleks tahtnud, et see maha salatakse? Kui jätta tegevusvaldkond välja siis on need juhtumid hämmastavalt sarnased.
Järgmiseks, miks mina ei usu Andrust? Fakt on praeguseks see, et mõlemad tema proovid olid positiivsed. Fakt on see, et tema kasvuhormooni tase oli üle lubatu. See tähendab, et ta on eksinud reeglite vastu. See, et Veerpalu ütleb kurval näol kaamerasse, et tema ei ole keelatud aineid võtnud on loomulik, ükskki dopinguga vahelejäänu seda just valjul häälel ei tunnista. Ning isegi kui ta ei ole keelatud aineid võtnud on fakt see, et tema näitajad olid üle lubatud. Alaver tunnistas, et Veerpalu kasutas kaht preparaati, mis mõjutavad kasvuhormoonide teket. Kui kaks lubatut teevad kokku lubamatu, ongi praegune tulemus käes.
Lõpetuseks tahaks mainida, et ajakirjandus ei ole selle juhtumi juures milleskis süüdi. Lood enne pressikonverentsi ei mõistnud kedagi süüdi. Lood pärast konstanteerisid vaid fakti. Praegu on teada selged faktid, inimesed siiski ei taha, keelduvad, neid uskumast. Nii võimas on selle mehe kuvand, nii sügavale inimeste mällu on ta oma tagasihoidlikkusega jäänud. Kuid juhtunust mööda vaadata ei ole võimalik.
