Monday, December 20, 2010

Ajakirjanduse olulisusest

Huvitav on lugeda Tallinna linnapea Edgar Savisaare avaldust, milles palub prokuratuuril leida riigisaladuse lekitaja. Miks on vaja leida lekitajat? Savisaare demagoogia on siinkohal imetlusväärne, oluline ei ole, kes lekitas, kellele ja miks, vaid oluline on vaid see, mida lekitati ja see, et taoline kahepalgelisus avalikuks sai. Valimistel tuleb siiski mõelda, kes on Eesti eest väljas ning, kes on nõus, parteide seisukohst, ennast kommiraha eest maha müüma naaberriigile.

Ajakirjandusel on suur roll taoliste seikade avaldamises, sellise rolli täitmine peab jätkuma, sarnases funktsioonis ükskõik, mis tasandil.

Samas on on ka imelik, miks on vaja siis uurida lekitamist, kui Savisaare enda sõnul ei ole info tõene: «Probleem on nendes kõrgetes riigiametnikes, kes lekitasid salajast teavet, kusjuures ilmselt teades, et teave ei vasta tõele,» sõnas Tallinna meer. ( Postimees. 20.12.2010 URL: http://www.postimees.ee/?id=360003)
Miks on vaja siis sellist lärmi lüüa, kui tegelikult info pole tõene. See käib ilmselgelt Savisaare maine pihta.

Sarnaseid ajakirjanduse võite võib tuua ka hoopis madalamalt tasandilt. Ajakiri Tartu Tudeng käsitles oma novembri numbris probleemi, et majandusteaduskonnas avaldatakse tudengi hindeid nimeliselt, kõigile kursuse osalistele nähtavalt, ja lisaks veel tudengite isikliku informatsiooniga. Pärast loo ilmumist tehti sama aine raames järgmine KT, mille hinded avaldati vaid matrikli numbritega tähistatult. Tuleb välja, et ka väikesed väljaanded suudavad oma lühikeste tiibadega muutusi tuua.

Wednesday, December 8, 2010

Wikileaks ja semud

Intervjueerisin hiljuti Suurbritanniast pärit noormeest, Owain Roachi. Milline meeldiv vestlus inimesega, kes on täiesti erinevast kultuuriruumist ja seetõttu vaatab ka Eestis hoopis teise pilguga. Mis on talle silma ja kõrva jäänud?

Pean ausalt tunnistama, et ega ma midagi seni tundmatut väga teada ei saanud. Eestlased on uimased ja hoiavad pigem omaette. Väidetavalt pidi meie pikaldane loomus olema tuntud isegi Saksamaa tavaliste elanike seas.

Huvitava asjana jäin meenutama küsimust, millest pärisin tudengite rahutuste kohta Londonis. Ning üllatuseks nimetas ta seda positiivseks nähuks inglise ühiskonnas. Tema sõnul on see hea, kui inimesed hakkavad ikka korralikult millegi vastu häält tõstma. Ta nimetas seda ühiskonnastumiseks inimesed näitavad oma häält. Owain tõi eeskujuks prantslased, kes peksavad mõned linnajaod autosid iga probleemi pärast segi ja siis panevad lõbusalt põlema ka veel. Ei tahaks küll uskuda, et taoline käitumine just eriti reaalne ja samas viljakas Eestis oleks.

Türi kolledži tudengid käisid küll peahoone ees, natuke jõetult, kuid siiski. Autosid küll maha ei põletatud, kuid tervitatav nähe siiski, inimestele läheb korda, et nende kool kinni pannakse ja nad on selle jaoks nõus tänavale tulema.

Üks viimase aja suurimaid meeleavaldusi toimub meie kõigi arvutites. Meeleavaldus, milles saame kõik osaleda. Plakateid ei ole vaja ja midagi, ega kedagi põlema ei panda. Internetisait wikileaks.org lööb laineid, mis on isegi nii suured, et maailma võimsamate riikide liidrid taunivad toimuvat. Wikileaks ise ütleb oma kodulehel, et nende eesmärgiks on avalikkuse ette tuua dokumendid ja andmed, mis on vajalikud läbispaistvama maailmaühiskonna tekkeks. Ajakirjanikele, kes lekitavad materjale, pakutakse täielikku kaitset ja garanteeritakse anonüümsus.

Asja tõsidust märgib see, et Rootsi riik avaldab peaaegu ülemaailmse tagaotsimiskuulutuse, et Wikileaksi asutajat Julian Assange enda territooriumile saada, selleks, et teda lihtsalt üle kuulata.

Minu jaoks on olnud Wikilieaksi mõte natuke kaheldav, kuid vaadates, millist kajastust on neede lekked tekitanud on asi saanud minu jaoks selgemad piirjooned. Veel enam hämmastab mind, kuidas on võimalik, et taoliste suurriikide süsteemidest nii delikaatseid andmeid kätte on saadud. Mõned ametnikud on ilmselgelt oma flopikettad väga valele lauanurgale unustanud.

Kuna maailma ei eksisteeri enam ammu paberil ja pastakal on võrguühiskonnal palju, mida õppida. Organisatsioonid, mis oma tegevusest suuri, säravaid pealkirju ajalehtede esikülgedel ei sooviks näha, peavad hakkama oma andmevahetust veidi enam kontrollima. Simmi skandaali meenutades saab paberitest muidugi ka pilti teha, aga ei tahaks uskuda, et 250 000 salajase dokumendi pildistamine ka Simmi laadsel staarspioonil käkitegu oleks.

Samas ei tohiks unustada ka praegust seisu, kui isegi Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis peab vajalikuks mainida, et kahe riigi vahelisi suhteid see ei mõjuta 600 Eestiga seotud dokumenti, mis ootavad Wikileaksis avaldamist. Ju on neid dokumente hulganisti rohkem ja lisaks selliseid, mis päevavalgust ei kannataks. See tähendab, et maailma suurriikide omavolitsemist ja lennukaid salaplaane raputab internetikogukond praegu ikka väga korralikult.

Eesti on olnud USA hea sõber juba pikemat aega. Kuuldavasti pidid mitmed Wikileaksi dokumendid, mis puudutavad meie kodumaad olema mitte-formaalsed ja suuresti üleolevad. Äkki on ka meie jaoks tõehetk saabumas ja vaadata, kes täpsemalt meie sõbrad on. Öeldakse, et sõbrad, keda enda ümber hoiad näitavad, kes sa ise oled.

Friday, December 3, 2010

Muusikanõukogu on loodud

Eile pidas Tartu kesklinnas oma esimese plenaaristungi Muusikanõukogu.
Peamiselt ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala 2. kursuse tudengitest koosnev seltskond valis selle aasta kolm parimat poplugu, eesmärgiga näha, kas meie arvamus ja vox populi ühtivad. Tõehetk saabub R2 aastahiti valimise otsesaate ajal. Muusikanõukogu liikmete sõnul võeti poplugude üldiselt kehvast tasemest maksimum. Tulemused on alljärgnevad:

1. Underworld - Scribble
2. Kings of Leon - Radioactive
3. Duck Sauce - Barbra Streisand

Eesti lugude hindamine järgmisel istungil.
Tervitades teie Muusikanõukogu