Ajakirjanduse olulisusest

Huvitav on lugeda Tallinna linnapea Edgar Savisaare avaldust, milles palub prokuratuuril leida riigisaladuse lekitaja. Miks on vaja leida lekitajat? Savisaare demagoogia on siinkohal imetlusväärne, oluline ei ole, kes lekitas, kellele ja miks, vaid oluline on vaid see, mida lekitati ja see, et taoline kahepalgelisus avalikuks sai. Valimistel tuleb siiski mõelda, kes on Eesti eest väljas ning, kes on nõus, parteide seisukohst, ennast kommiraha eest maha müüma naaberriigile.

Ajakirjandusel on suur roll taoliste seikade avaldamises, sellise rolli täitmine peab jätkuma, sarnases funktsioonis ükskõik, mis tasandil.

Samas on on ka imelik, miks on vaja siis uurida lekitamist, kui Savisaare enda sõnul ei ole info tõene: «Probleem on nendes kõrgetes riigiametnikes, kes lekitasid salajast teavet, kusjuures ilmselt teades, et teave ei vasta tõele,» sõnas Tallinna meer. ( Postimees. 20.12.2010 URL: http://www.postimees.ee/?id=360003)

Miks on vaja siis sellist lärmi lüüa, kui tegelikult info pole tõene. See käib ilmselgelt Savisaare maine pihta.

Sarnaseid ajakirjanduse võite võib tuua ka hoopis madalamalt tasandilt. Ajakiri Tartu Tudeng käsitles oma novembri numbris probleemi, et majandusteaduskonnas avaldatakse tudengi hindeid nimeliselt, kõigile kursuse osalistele nähtavalt, ja lisaks veel tudengite isikliku informatsiooniga. Pärast loo ilmumist tehti sama aine raames järgmine KT, mille hinded avaldati vaid matrikli numbritega tähistatult. Tuleb välja, et ka väikesed väljaanded suudavad oma lühikeste tiibadega muutusi tuua.