Arstide streik- rahaahned ravitsejad või viimane õlekõrs?

Tappa, mitte armu anda vs Tappa mitte, armu anda

See lause on näitlikustab minu põhikooliaegse eesti keele õpetaja näidet, et komal võib väga suur mõjuvõim olla. Samasugune mõjuvõim võib meedias olla ühel artiklil. Eriti reljeefselt tuleb see välja arstide streigi kajastamisel. Ühest küljest selguks, nagu oleksid arstid, õed ja hooldajad alatasustatud. Siis  tuleb välja, et tegelikult teenivad arstid või vähemalt mõned neist kosmilisi palku. 

Kas on siis arstidel õigus jätta haiged ukse taha ja streikida, kui Postimehe vahendusel võib väita, et 2428 arsti teenivad aastas 30 000 € või rohkem. See teeb aastaseks tuluks 469 398 krooni ja see omakorda 39 116 krooni kuus. See on nende ligi kahe ja poole tuhande arsti miinimum. Tunduks ju täieliku absurdsusena, et taolise palga juures midagi kurta oleks. 

Kuid nagu ikka on tõde kahe väite vahepeal. Eriti vastutustundetu on ajakirjanikul serveerida praegu streikivate arstide tasusid taolisel viisil. "tavalistest arstidest kuni tippspetsialistideni, kelle sissetulekute ja eluolu kohta võib öelda lihtsalt «miljonärid»", kirjutab Mikk Salu. 

Mul tekib küsimus, kas Mikk Salu teab kui kaua läheb ühe sellise tippspetsialisti välja koolitamiseks aega? Kui palju peab selle jaoks see tulevane tippspetsialist ise vaeva nägema? Kui palju peab ta ohverdama oma eraelu ühiskonna hüvanguks? 

Mina olen seda näinud suhteliselt lähedalt ja tean, et ühe tippspetsialisti palk peabki olema kosmiline, sest see potentsiaal, mis taolises inimeses peitub ei ole rahanumbriga mõõdetav. Kui me rahanumbriga ei näita välja, et väärtustame arsti ametit ühiskonnas, siis millega veel. Eriti loll on öelda, et arstid ja õed peaksid töötama kohusetundest. Kas poliitikud peaksid töötama poole väiksema palga eest ja südames kohusetunne ühiskonna ees. Tegelikult ei ole siin küsimus kas peaksid vaid kas töötaksid? 

Kindlasti ei jää Eesti arstidest tühjaks. Kuid parimad lähevad ühel hetkel kindlasti minema. Siis ei ole Tartusse valmival siirdemeditsiini keskusel ju suurt mõtet kui pädevust ja potentsiaali inimressursi näol sinna suunata ei ole võimalik. Kõrgelt tasustatud arstid viiksid Eesti meditsiini edasi. Seda kosmilist palka ei peaks arstid häbenema, hea arst on seda raha väärt, samuti ei tohiks seda kosmilist palka tuua avalikku arutellu kui näitena, et arstid on rahaahned. Ei ole rahaahned, nad on seda väärt. 

Till või tillitus ei ole oluline

Liberaalse maailmavaatega demokraatlikud riigid meeldivad mulle. No ja kellele ei meeldiks? Iga inimene on oma õnne sepp ja igaühel on vabad käed enda edu ehitamiseks. Eriti veel kui EAS laialt raha jagab, teed Sa mustkunsti või juuksurisalongi.

Asjalikud ja andekad noored õpivad ülikoolis riigi raha eest ja õppetoetust saab ka, küll suhteliselt väikest, kuid siiski. Siiamaani ei ole ma selles arvamusloos nimetanud ühtegi sugu. Sest kõik on ju loogiliselt võttes samade võimalustega, pole vahet, millise soo esindaja oled. Kuid juba ülikoolis on näha, et tegelikult on loodus visanud vähe kavalama vimka kui Tammsaare pargi feministide plakatid seda väljendada suudavad.

Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse 31. liikmelisse koosseisu sai see aasta 11 naist, ehk siis umbes kolmandik liikmetest. Juhatuse kolmele kohale kandideeris seitse inimest, seitse meest kui täpne olla.

Kõigil TÜ tudengitel on võimalik kandideerida esindusse, kui esindusse ei pääse, siis on endiselt kõigil õigus kandideerida juhatusse. Olenemata asjaolust, et ülikoolis õpib rohkem naisi kui mehi, ei kandideerinud nad ei juhatusse.

See näitab selgelt, et naistel ei ole võib olla ambitsiooni, et olla juht ja liider. Võimalik, et puudu on julgusest või millestkist muust, seda ma öelda ei oska. Kuid asjaolus, et riigi ülesanne peaks olema seadusega sundida ettevõtteid maksma kõikidele võrdset palka ei ole normaalne. See on lausa ajuvaba.

Palk on turumajanduslikult lähtepunktist vaadeldes alluv, pakkumise ja nõudluse suhtele. Kui töötajal on mida pakkuda, ning sellele on ka nõudlus siis makstakse selle eest ka head palka. Kui aga ei ole töötajal nii palju pakkuda, siis miks peaks teda üle maksma?

Ma ei taha kõlada šovinistlikult ning seepärast proovisin anda mitte hinnanguid vaid arutleda, miks on meeste ja naiste vahel palgalõhe. Jään seisukohale, et till või tillitus ei ole oluline, vaid oluline on inimene, selle tilli või tillituse taga.

AK aeg muutuda

Väljavõte ERR-i kodulehelt: "Aktuaalne kaamera" on mõjukuse ja usaldusväärsuse poolest Eesti tähtsaim teleuudistesaade, mis räägib olulistest sündmustest ja protsessidest operatiivselt ning tasakaalustatult. Ning minu postitus keerleb ümebr eelneva tsitaadi viimase sõna: "tasakaalustatud".

Nimelt kaheksanda aprillil käsitles Aktuaalse Kaamera Nädal riigifirmade juhtide palku. Mitte nende kõikide oma vaid ainult Estonian Airi juhi Tero Taskila oma. Ajakirjanik võttis teema üles ja seda temale omaselt ka üsnagi mahlaka sõnavara saatel. Kuid kus oli selles loos tasakaalustatus?Ma saan aru, et Nädal on toimetuse valik sündmustest ja pigem kommentaari või repliigi formaadis, mida oli ka kuulda saateankru saatelausest, et teemat kommneteerib ajakirjanik...kuid taoliselt ei tohiks ükski AK eetrisse minna.

Muidugi võib siinkohal mõelda, et kommentaar ja kommenteerimine ongi ühekülgse arvamuse žanrid, kuid Aktuaalne Kaamera ja Delfi kommentaarium on vägagi erinevad asjad ja kohad. Kui ajakirjanik kommenteerib niivõrd delikaatset teemat, kui riigifirma juhi palk, siis tuleks siiralt mõelda, kas see ajakirjanik ise ikka on parim ekspert, kelle arvamusele ainuisikulikuliselt toetuda. Mina arvan, et mitte, veel enam kui ajakirjanik tunnistab, et lennunuds on "sigakeeruline bisness" . Jättes kõrvale, et uudisloo algus, oli palgateemaga enam kui nõrgalt seotud lootsin, et hetkel, kui ajakirjanik ise väitis, et lihtsam on kõike kergem lihtsustada ja sappi pritsida, tuleb ka eksperdi arvamus ja arutelu. Mida aga ei olnud, oli see, mida see lugu enim vajas. Kommentaare, arvamusi, põhjendusi, võrdlusi ja veel enam küsimust, kas Tero Taskila seda raha väärt on kahjuks ei tulnud.

Selle kõige asemel, tuli totaalne maksumaksja demogoogiline tõmme, ajakirjanik müüs enda renomee täiesti maha ja lugu lõppes.

Mida sellest järeldada? Toimetusel oli aega vähe, toimetaja ei vaadanud loo kava ja lõpp-tulemust üle ning selle looga tehti liiga enam kui ühele inimesele.

Muidugi peaks ära mainima, et sama saate prilliärist tehtud lugu oli teisest küljest veel masendavam. Kui algus oli jällegi paljutõotav, siis unikaalsetest puuraamidega prillidest sai kähku product placement ja lugu vajus laiali. Kaasa ei aidanud, ka ajakirjaniku täiesti sisutühjad tekstid. Ma ei ole kunagi vaimustusest käsi kokku peksnud, kui teleuudistes ajakirjanik seletab lahti ilmselge kaadri. Ei taha uskuda, et AK vaatajad sellist abi vajavad. Unikaalsed pirillid ja selle tootja on sul kaamera ees! Mis on sinu tuleviku plaanid, mitu inimest teil töötab, kas on olnud välismaa kliente, auhinnad jne ?? Kuid selle asemel, et neid küsimusi küsida, peab televaataja taluma ajakirjaniku täiesti varjamatut eneseimetlust.

Nekroloog riigimehelikkusele

Pärast viimaseid riigikogu valimisi oli võimalus lugeda ja kuulda arvamustest, mis ühtepidi väitsid, et Eesti on jõudnud igava põhjamaa staatusesse või igatahes selleni jõudmas. Nüüd umbes aasta hiljem ei julgeks Eesti poliitika ma mitte mingil juhul põhjamaalikuks nimetada. Isegi demokraatlikuks on seda vahel raske tituleerida. Mina, noore inimesena tahaksin ju uskuda, et inimesed, kes on rahva poolt valitud oma positsioonile tõesti ka hindavad seda ja tegutsevad rahva huvides. Ma tahaksin uskuda, et poliitikud, vahet ei ole, kas riigikogu liigu või kohaliku omavalitsuse oma on riigimees, ehk siis paneb riigi ja rahva huvid kõrgemale enda omadest. Ma ju tahaksin uskuda, et need 101 liiget riigikogus on eeskujuks ja eetilisteks etalonideks. Tahaksin uskuda, aga ei usu ja ei ole iial uskunudki.

Milles on siis probleem? Probleeme ei pea kaugelt otsima, ka näiteid leidub küllaga. Esiteks on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu olukord, mis toimub pealinnas. Kuidas üks linnavolikogus enamust omav partei on muutnud Eesti Vabariigi pealinna täiesti naeruväärseks kohaks. Minu jaoks on siiralt rõve vaadata, kuidas linlaste raha tuulde loobitakse ja siis tulevad linnaisad kaamerate ette, laiutavad oma viigitud ülikondades käsi ja ütlevad, et meil ei ole raha, et parandada lasteaedu. Hea küll, ei ole raha, aga miks on siis raha, et teha televisiooni, mis on täielik propaganda, pidada üleval lehti, mis on veel hullemad propaganda vahendid kui antud partei enda leht ja kust siis peaks veel raha jätkuma tasuta ühistranspordi jaoks. Mille jaoks tuli teha eraldi küsitlus, mis läks Tallinnale maksma 260 000€ ja mille viis läbi pealinna võimupartei suurim võlausaldaja. Ma tahaks näha seda linnavolikogu liiget, kes käsi südamel ütleb, et jah, see on riigimehelik käitumine ning ma panen rahva huvid enda ja oma partei omadest taolise käitumisega kõrgemale.

Ma elan ja õpin Tartus ja iga kord Tallinnasse jõudes vihastan ma ennast esimese poole tunniga välja, sest autoga ei ole lihtsalt võimalik sõita. Kui Tallinna televisioon peaks meid tegema Euroopalikuks pealinnaks, siis võiks kallis linnapea ka külastada mõnd Euroopalikku pealinna ja ehk seal ringi sõites saab ta aru, et pea ainult löökaukudest koosnevad teed ei ole Euroopaliku linna tunnus, vaid pigem arengumaa oma.

Kas kõik see on riigimehelik käitumine?

Õhk on välja lastud, aega hakata õhku sisse laskma

Eesti kuulsaima pangaautomaadi ümber käinud tralli valguses, pean selle automaadi olemasolu või mitte olemist siiski sügavalt panga enda asjaks. Süüdistada riiki, et kas see peaks doteerima

antud automaati ei pea ma just eriti kaineks mõtteviisiks. Siiski on see panga enda asi ja ma olen üsnagi veendunud, et Swedbanki lahkumise järel oleks sinna koha sisse võtnud mõni muu pank ja saatnud välja pressiteate: "Meie hoolime Virtsu elanikest, erinevalt Swedbankist." Demagoogiat ei ole iial liiga palju (Raepressi ainetel).

Kuid mitte selle ümber ei tahtnud ma täna mõtiskleda. Riik on üks huvitav institutsioon, defineerides EKI abil saame tulemuse: "inimühiskonna organisatsioonivorm, kindlal territooriumil suveräänset võimu teostav poliitiline organisatsioon."

Kui riigi ülesanne ei ole see, et kuskil väikses maakohas oleks kättesaadav sularaha, siis ma leian, et riigi ülesanne on hoolida oma kodanike elu ja tervise eest. Niisiis leian, et päästekomandode sulgemine ei ole siinkohal kokkuhoiu koht, kus riik võib rahulikult käed puhtaks pühkida. (http://www.postimees.ee/729724/uheksa-paastekomando-sulgemine-sai-allkirja/) Muidugi ei ole selles uudises kõik üdini halb. Elupäästevõimekus suureneb, nüüd jõutakse veerandtunniga 93%-ni elanikkonnast. Kuid see seitse protsenti?

Ma ei tahaks olla peaminister, kui minu riigis ei ole kõikide inimeste elu eest võimalikult hästi hoolitsetud. Ma ei tahaks olla selle seitsme protsendi hulgas, mida meedias käsitletakse kui lihtsat statistilist numbrit, sest see on kui väike probleem, kuna 93% on ju pea või sees.

Arusaadav, et majanduskriisi olukorras tuleb eelarvest õhku välja lasta, kuid kuskil on piir. Kuskil on teenused, mille pealt ei ole inimlik kokku hoida. Kui Päästeameti eelarvet on vähendatud 20% ja selle suurenemist, isegi mitte taastumist ei ole oodata, siis leian, et kokku on hoitud väga valest kohast. Ma ei tahaks uskuda, et seda 20% ei ole võimalik leida mõnelt muult eelarve realt, mille vähendamise puhul ei tähenda see inimelusid.