Pärast viimaseid riigikogu valimisi oli võimalus lugeda ja kuulda arvamustest, mis ühtepidi väitsid, et Eesti on jõudnud igava põhjamaa staatusesse või igatahes selleni jõudmas. Nüüd umbes aasta hiljem ei julgeks Eesti poliitika ma mitte mingil juhul põhjamaalikuks nimetada. Isegi demokraatlikuks on seda vahel raske tituleerida. Mina, noore inimesena tahaksin ju uskuda, et inimesed, kes on rahva poolt valitud oma positsioonile tõesti ka hindavad seda ja tegutsevad rahva huvides. Ma tahaksin uskuda, et poliitikud, vahet ei ole, kas riigikogu liigu või kohaliku omavalitsuse oma on riigimees, ehk siis paneb riigi ja rahva huvid kõrgemale enda omadest. Ma ju tahaksin uskuda, et need 101 liiget riigikogus on eeskujuks ja eetilisteks etalonideks. Tahaksin uskuda, aga ei usu ja ei ole iial uskunudki.
Milles on siis probleem? Probleeme ei pea kaugelt otsima, ka näiteid leidub küllaga. Esiteks on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu olukord, mis toimub pealinnas. Kuidas üks linnavolikogus enamust omav partei on muutnud Eesti Vabariigi pealinna täiesti naeruväärseks kohaks. Minu jaoks on siiralt rõve vaadata, kuidas linlaste raha tuulde loobitakse ja siis tulevad linnaisad kaamerate ette, laiutavad oma viigitud ülikondades käsi ja ütlevad, et meil ei ole raha, et parandada lasteaedu. Hea küll, ei ole raha, aga miks on siis raha, et teha televisiooni, mis on täielik propaganda, pidada üleval lehti, mis on veel hullemad propaganda vahendid kui antud partei enda leht ja kust siis peaks veel raha jätkuma tasuta ühistranspordi jaoks. Mille jaoks tuli teha eraldi küsitlus, mis läks Tallinnale maksma 260 000€ ja mille viis läbi pealinna võimupartei suurim võlausaldaja. Ma tahaks näha seda linnavolikogu liiget, kes käsi südamel ütleb, et jah, see on riigimehelik käitumine ning ma panen rahva huvid enda ja oma partei omadest taolise käitumisega kõrgemale.
Ma elan ja õpin Tartus ja iga kord Tallinnasse jõudes vihastan ma ennast esimese poole tunniga välja, sest autoga ei ole lihtsalt võimalik sõita. Kui Tallinna televisioon peaks meid tegema Euroopalikuks pealinnaks, siis võiks kallis linnapea ka külastada mõnd Euroopalikku pealinna ja ehk seal ringi sõites saab ta aru, et pea ainult löökaukudest koosnevad teed ei ole Euroopaliku linna tunnus, vaid pigem arengumaa oma.
Kas kõik see on riigimehelik käitumine?
No comments:
Post a Comment