Estonia- All around the world

“Eesti toodi maailmale eeskujuks”, “Ligi aasta rahandusminister” jne. Sarnased pealkirjad ikka ja jälle hullutavad aegaajalt väikekodanlikku Eesti Vabariiki. Muidugi on tore, et meid kuskil ära mainitakse, esile tuuakse või loomaia elaniku kombel maailmale näidatakse ja eeskujuks tuuakse.

See on hea tunne, kui kogu selle vingumise tasutal ka midagi positiivset saab lugeda ja kuulda. Eriti kuulda, sest ega ajakirjanduse eesmärk ei olegi maailma läbi roosade toonide kirjeldada ja maasikavahu läägeks kirjutada. Kuid siiski, inimesed, kes te loete neid ilusa pealkirjaga artikleid ja seejärel oma naabrimutile ette kannate, olge maru rahulikud. See, et kuskil maailmas tuntud väljaande kahesajanda külje all nurgas meid mainitud ei tähenda mitte sittagi.

Heaks näiteks toon USA-s viibitud aja jooksul tehtud tähelepanekud. Seda, et keskmine ameeriklane ei ole just tervaim pliiats karbis ei olnud vaja ümber lükata. Kuid suheldes edukate ja kõrgelt haritud ameeriklaste sattusin ootamatute olukordade otsa.

Ühe vägagi kõrgel kohal töötava naisterahvaga rääkides, küsis ta minult, et kas Eestis on võimul kommunistid. Ma pidin ennast vastuseks mõne sekundi koguma. Kui ma olin resoluutselt eitavalt vastanud ja proovinud selgitada, et Eesti demokraatia on oluliselt rohkem demokraatia kui jänkide oma lootsin muljet avaldada millegi muuga.

“Oh me leitasime Skype’i ja makse deklareerime kuue klikiga internetis ning autosid pargime SMS-iga.”

“Oh good for you”

Ma olin sõnatu. Viisakalt proovisin selgitada, et me oleme edumeelne, põhjamaade poole pürgiv väike Euroopa Liidu riik, kellel pole Venemaaga peale ühise piiri mitte midagi sarnast. Me oleme loonud pea unikaalseid e-lahendusi ning peale rahva heaolu on kõik ikka väga hästi.

“Well that’s nice”

Jättes kõrvale asjaolud, et Baltic Sea ja Black Sea on niivõrd marginaalsed asjad, et neid võib vabalt segamini ajada, mida juhtus, kui üks härra soovis kirjeldada, kus tema andmetel Eesti asub ja et oleks leidunud inimest, kes üldse teaks, kus Eesti asub, oleks olnud tore. Lisaks on kuuldavasti tulnud kummutada arvamust, et Kalevite kangel maal pole 2010 aastal elektrit, kui kõik see kõrvale jätta oleme ikka vinge riik küll. Siinkohal ei kuulu mitte ükski kriitikanoot kirjeldatud inimeste pihta, nende haridus ja haritus ei ole praegune teema, see, et meie ei ole suutnud ennast nähtavaks teha ei ole nende vaid meie viga. Ehk siis ärge kujutage ette, et me oleme ikka maru tegijad. Kaks jalga tuleb tugevasti vastu maad suruda, kaine mõistus tervaks ihuda ja selge pilguga tegutsema hakata.

Mis Teid ärritab? "Eks ikka rumalus - enda ja teiste oma"

See Alar Karise tsitaat ajakirjast Tartu Tudeng on tabav. Ka mina ei salli rumalust, küündimatust ja kriitikavaba mõttelaadi. Kõige hullem on asjaolu, kui inimene ise ei saa aru, kuidas ta nahhaalselt ümber sõrme krutitakse ja seejärel topitakse kohtadesse, kuhu päike üldjuhul ei paista.

Postimehe veebikülg, mis on spetsialiseerunud pealinna uudistele, kirjutab 21. septembril "Opositsiooni boikoti tõttu jääb Tallinna TV saade ära" . No mida te siis ootate? Opositsioon tuleb Teie stuudiosse, et teha telesaadet, millel ei ole kaalu, luua programmi projektile, mis täiesti süüdimatult kulutab ära linna raha, mida võiks kasutada palju olulisemateks asjadeks. Iga kord Tallinnasse saabudes ma ärritun, kuna teed, millel sõidan ei ole teed, euroopalikus linnas ei saa neid kuumaastikku meenutavaid asfaldi hunnikuid teedeks nimetada. Mul on piinlik, kui välismaalt tuttav külla tuleb, sest need ei ole teed. Jätkem kõrvale asjaolu, et autod ei ole mõeldud sellist pornograafiat taluma. Kui keegi ütleb, et selle või selle auto esisild laguneb, siis palun vabandust, aga mitte ühegi auto vedrustus ei ole selliseks jamaks mõeldud, kuid sellest ma ei tahtnud täna rääkida.

Tallinna TV on jällegi minu tähelepanu all, ning eelkõige selle peatoimetaja Mart Ummelas. Ma ei saa aru, inimestest, kes töötavad pealinna trükiväljaannete heaks. Ma ei kutsunud neid sihilikult ajakirjanikeks, sest seda nad ei ole. Ajakirjaniku väärtus seisneb tema sõltumatuses, ajakirjanik on ühiskonna valvekoer, ajakirjanik peab olema kriitiline, lõputult kriitiline ning mitte kunagi taganema õigluse otsingul. Minule lubati loo pärast esimest korda peksa anda, kui ma olin 17. aastane, peksa ma õnneks ei saanud ja loo kirjutasin samuti ära.

Kuid mis sunnib Mart Ummelast juhtima televisiooni kanalit, mis sisult on naeruväärse programmiga ja sügavalt kaheldava vajalikkusega? Ummelas pälvis Eesti Ajakirjanike Liidult 2010. aastal aasta ajakirjaniku auhinna, ta on olnud ministri asetäitja ning juunist 2007 Eesti Rahvusringhäälingu programmi "Vikerraadio" vastutav toimetaja: saated "Mnemoturniir", "Huvitaja" (2009–2011), "Keelesõnum", "Kogu ja tegu" (2011). Milline silmapaistev karjäär, Vikerraadio on kvaliteetse sisu ja sõltumatu renomeega ERR-i kuldvara. Kuid alates 23. maist, mil sai temast TTV peatoimetaja, lakkas ta olemast ajakirjanik. Temast sai propagandamasina mutter. Ta teenib vaid Keskerakonna huve, mitte rahva omi nagu ajakirjanik peaks tegema. Ta ei ole sisu suhtes enam kriitiline ta ei ole enam ajakirjanik, ega minu jaoks ei saa enam kunagi olema.

Daniel Vaarik, kirjutas oma blogis läbinisti tabavalt:

"Tähtis on seejuures selle ajakirjaniku pidev püüdlus nendes lausetes peituvate ideede suunas, sest tegemist on meelelaadiga, maailmavaatega, kompassiga, mitte millegi sellisega, mis saaks ühel hetkel lihtsalt valmis. Ja see eeldab, et ta kirjutab neile lausetele mõttes alla iga kord, kui ta peab tegema keerulisi valikuid.

Niisiis…

Mina, ajakirjanik, luban, et…

1) oma ametis ei lõpeta ma kunagi küsimuste küsimist

2) ma pean pühaks fakti ning vabaks kommentaari

3) olen avatud uutele teadmistele ja olen valmis tunnistama oma vigu

4) ühegi ettevõtte ärihuvid, kaasa arvatud selle väljaande omad, milles ma töötan, ei saa sekkuda otsesesse toimetustöösse ega ka minu poolt loodud kajastusse

5) ma ei kajasta asju selleks, et meeldida lugejale, vaid selleks, et edastada võimalikult adekvaatset informatsiooni

6) ma teen kõik, et vältida põhjendamatuid kannatusi neile, kellest kirjutan (kas siis oma tegevuse või tegevusetusega)

7) lahkun ettevõttest, mis sunnib mind rikkuma ülaltoodud põhimõtteid."

Meedia solgipang

Ehk kuidas pealinnas luuakse mängumeedia liivakasti.

Ma ei alusta asjaolust, et meediumid peaksid mõtlema auditooriumile enne, kui nad ennast üldse loovad. Miks seda kanalit oleks inimestele vaja? Kas üldse on vaja? Ma tahaks alustada huvitavast asjaolust, mis juba pikemat aega on mulle silma hakanud. Kahjuks ma ei mäleta, kus mulle see on meelde jäänud, tõenäoliselt mitte loengust, (Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialalt) et väljaandes ei tohi lugudes reklaamida teisi väljaandeid, üsnagi loogiline mõttekäik iseenesest. Kui lugeda kaht suuremat online väljaannet, Delfi ja Postimees, siis tahest-tahtmata kohtan pidevalt uudiseid, mis räägivad Tallinna loodud ja finantseeritavatest meediaväljannetest. Muidugi kui tegemist on uudisväärtusliku materjaliga, siis rohke sisuloome huvides oleks kasulik need uudised üles riputada, kuid propagandamasina loodud pressiteadete netti ladumine ilma kriitikameeleta ei ole just eriti eluterve lähenemine. Võiks läheneda hoopis küljest, mis kritiseeriks Tallinna loodud meediamasinat, argumenteeritult ja konstruktiivselt, aga kritiseeriks arvamuslugudes, et luua avalikku diskussiooni Tallinna meedia teemadel. Inimestele, kes väidavad, et Postimees on niikuinii Toompea sülekoer, siis paluks meenutada näiteks Indrek Tarandi kirjutatud kolumni, kus ta Juhan Partsi kassi suu läbi kommenteeris valitsust, mis töötas Juhani käe all. See kolumn ilmus PM-i veergudel. Nagu ta ise seda kommenteeris: “Uskumatult palju sai honorari. Mulle pole elus nii palju raha saanud, kui Partsu mõnitamise eest, kassi varjunime all.”

Üldiselt peaks tundma Eesti meediaväljaanded muret, et kuidas tallinlastele neid presenteeritakse “vaba meedia” väljaannetes. Kui Savisaar tuleb ja ütleb välja: “«Praegused võimluolijad on rahvast eksitanud eduka informatsiooniga. Mida rohkem majandus on langenud, seda rohkem on ajakirjandus kaotanud oma usaldusväärsust,» märgib Savisaar. Tallinna linnapea sõnul on Eesti vabariigi valitsus survestanud Eesti ajakirjandust, et seeläbi probleeme lahendada. Savisaare sõnul on pealinna meedia kõrgel tasemel: «Meie ajalehed Pealinn ja Stolitsa on saanud head tagasisidet ja Tallinna TV oli testperioodil väga populaarne.»” (Postimees. 25.06.2010 URL: http://www.tallinnapostimees.ee/280249/savisaar-tallinna-meedia-vabastab-uleriigilise-ajakirjanduse/)

Kuidas on võimalik, et sellise tsitaadi valguses ei näe, et igale meediaväljandele Eestis antakse mõista, et nad ei ole kallutamata ja objektiivsed ning nende loodu on mõttetu. Kuidas ei leia ajakirjanikud, et kui nende tööd hakatakse tampima demagoogi ja tema propagandaosakonna (Raepress) poolt, et see devalveerib nende endi väärtust?

Toon näiteid Savisaare sõnul Eesti ainsaks vabaks meediaks jäänud ajalehe Pealinn (peatoimetaja on 2001 aastal lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala, avatud ülikoolis) 13. juuni numbrist. Kui eelduslikult (ametlikku dokumenti, kus oleks missioon kirjas ei õnnestunud leida) on ajalehe Pealinn eesmärgiks linlaste informeerimine, siis kuidas on linlaste jaoks olulised ja samas poliitiliselt neutraalsed ning ei teeni Keskerakonnale positiivseid eesmärke järgnevad pealkirjad: “Palgatõusust hoidumine on pahatahtlik”, “Ilves saab esmakordselt vabaks presidendiks?”, “Keskerakond võidaks taas

Tallinnas valimised”, “Kalle Laanet: Kristen Michal eksitab avalikkust”. Kui pealkirjadest edasi lugeda võiks seda loetelu pikalt jätkata. Lisaks kui uurida natuke kriitiliselt, kui objektiivselt on lugude kirjutamisel oldud, siis muutub olukord ikka puhta kurjaks. Jätame ka mainimata fakti, et suurel enamusel Pealinnas esitatavatest fotodest on tekkinud deus ex machina, ehk neil puudub autor.

Jätan vast trükimeedia sinnapaika, olen oma idee välja käinud, et oma hea maine tõstmise ja hoidmise nimel peaks meedia suutma ka väikseid vendi suutma kritiseerida.

Tallinna televisioon, milleks? kellele?

Hea idee on Facebookis algatatud rahvaliikumine, mis nõuab TTV raha hoopis lasteaedadele. Minu silmis kõige parem funktsioon üldse TTV-le. Kellele on vaja amatöörlikult tehtavat ja naeruväärse sisu ning kvaliteediga televisiooni? Antud kanali marginaalsust näitab hästi näiteks, et telekavu pakkuv veebileht kavad.ee ei ole pidanud vajalikuks TTV kava veebi paigutada.

Järgmiseks väljavõtteid Tallinna Televisiooni kontseptsiooni heakskiitmine ja kontseptsiooni elluviimise kava kinnitamisest, Tallinna Linnavolikogus 04.09.2008.

Tallinna Televisioon (edaspidi Tele Tallinn) on euroopalikke väärtusi kandev innovaatiline meediaorganisatsioon, mis kajastab elu Eesti pealinnas mitmekülgselt ja loovalt, pakkudes tasakaalustatud tõepärast informatsiooni, meelelahutust ja TV‑teenuseid.

Kui praegusel hetkel koosneb lõviosa saateajast infotv-le siis ei ole programm, just ülemäära mitmekülgne. Lisaks korratakse linnavalitsuse pressikonverentse kaks korda päeva jooksul ja näidatakse kümnenda järgu mängufilme ja noortele mõeldud programmis domineerib.....ajuvabadus?

Tele Tallinn loob ja esindab tallinlaste avalikku arvamust igas linnaelu olulisemas küsimuses, stimuleerib erinevate Tallinna elanikerühmade vahelist kommunikatsiooni, peab silmas erinevate vaatajarühmade vajadusi ning pakub tribüüni erinevatele vaadetele.

TTV ei suuda täita ühtki temale selles punktis omistatud funktsiooni.

Tele Tallinn aitab kodanikuühiskonda arendades kaasa Tallinna elanike sotsiaalse sidususe kasvule ja kultuurilisele arengule.

TTV ei suuda täita ühtki temale selles punktis omistatud funktsiooni.

Tele Tallinn suurendab Eesti Vabariigi pealinna tuntust Balti mere regioonis, Euroopas ja terves maailmas turismi sihtkohana ning ihaldusväärse elupaigana.

TTV ei suuda täita ühtki temale selles punktis omistatud funktsiooni.

Tele Tallinn lähtub oma töös Eesti ajakirjanduseetika koodeksist.

Siin on pigem eksitud üldise eetika vastu. Kuna TTV ajakirjanduse tegemist ei eksisteeri siis ei saa ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi vastu eksida.

Ma ei leia, et oleks vaja pikalt väljaspoolt kritiseerida ettevõtmist, mis ei suuda iseendale pandud eesmärke täita.

Oleks aeg hakata tõsiselt debateerima asjaolu üle, mida saab üldse meediumiks nimetada, millised neist neutraalsed ja usaldatavad, ning millist ohtu kujutab asjaolu, et linna rahadega hoitakse käimas võimast meediamasinat, mille eesmärk on pakkuda laiale spektrile Tallinna elanikest läbi meedia moonutatud pilti Eestist. Madal haridus- ja elatustase ning keelebarjäär loob selleks ideaalsed võimalused. Samas võiks ka väita, et kui vaba meedia ei levi teatud hulgani Tallinna elanikest on demokraatia areng seal tugevasti ohus, pigem on tegu taandarenguga. Kriitika on esimene samm arengusuunas, hakakem astuma.

Mina ei niida

Koduaias niidan muru ideaaljuhul iga viie päeva tagant. Meie muru on väetatud, me kastame ja tõrjume ka laialehelisi taimi (võililled, teelehed jne) sealt seest. Võib uhkusega öelda, et see on muru on oma arengus aastaid naabrite omast ees. Siiki leian, et olen nõus selle muru laskma 16 cm pikkuseks laskma kasvada kasvõi seepärast, et Tallinna linnavalitsuse tehtud eelnõule näkku irvitada.

Miks keegi otsustab minu eest, kui pikk peab olema oma minu koduõue muru? Miks peab keegi mulle ütlema, kui palju pean ma hekki pügama. Oletame, et mul ei ole muruniitjat, hekikääre ja mürke, mis tõrjuks umbrohtu. Oletame, et ma olen 80. aastane pensionär, kes elab Nõmmel, ja tal ei ole võimalik muru niita, seda pedantselt hooldada ja hekki pügada, sest mu tervis lihtsalt ei luba seda. Kas MUPO reaalselt tuleb ja teeb mulle trahvi, kuna mu tervis on kehv? Miks keegi võtab üldse sellise õiguse, otsustada minu aia ilu üle?

Need küsimused on vitaalsed, millele tuleb enne ära vastata, kui hakata täiesti ajuvabade eelnõude üle arutlema.

Lisaks tähendab 15. cm nõue, et ka linna hooldatavad alad peavad olema täpselt nii pikad. Siitkohalt tekib küsimus, et kelle huvides on linnakassast selle eest raha välja pumbata. Kuna Tallinn on üsnagi korrumpeerunud haldusüksus, siis ei imestaks kui eelnõu lükati käima tänu silahoidla vahele topitud raharullile.

Mina ei niida, sest eelnõu käsib, mina niidan, sest see on minu jaoks, mitte naabrite, ega linnavalitsuse jaoks. Leian, et iga tallinlane peaks niitma oma muru täpselt nii palju kui tema heaks arvab, mitte ei peaks seda ette kirjutama linnaisad.

Veerpalu State of Mind

Praeguseks hetkeks juba 62 536 kaasamõtlejat leidnud FB liikumine "Usun Andrust" on muidugi tore žest, kuid siiski avaldaks tugevat kriitikat selle suhtes. Ajakirjaniku seisukohast oleks väga palju öelda kogu selle juhtumi kohta, kuigi iseasi paljudele see kõik kohale jõuab.

Esiteks, paljude kommentaatorite soov ja etteheide "Miks teil oli vaja sellest kirjutada", on täiesti ajuvaba. Kui ajakirjanik saab oma allikatelt informatsiooni, mille vastu oleks ühiskonnal suur avalik huvi ning kui käsitleda informeeritust kui inimõigust, siis oleks ühiskonnal õigus seda infot teada, sellistel juhtudel on ajakirjanik pea kohustatud sellest kirjutama. Milleks asi maha salata, kas sellest midagi muutub? Tuletaks meelde siinkohal Savisaare rahaskandaali, kas keegi teist oleks tahtnud, et see maha salatakse? Kui jätta tegevusvaldkond välja siis on need juhtumid hämmastavalt sarnased.

Järgmiseks, miks mina ei usu Andrust? Fakt on praeguseks see, et mõlemad tema proovid olid positiivsed. Fakt on see, et tema kasvuhormooni tase oli üle lubatu. See tähendab, et ta on eksinud reeglite vastu. See, et Veerpalu ütleb kurval näol kaamerasse, et tema ei ole keelatud aineid võtnud on loomulik, ükskki dopinguga vahelejäänu seda just valjul häälel ei tunnista. Ning isegi kui ta ei ole keelatud aineid võtnud on fakt see, et tema näitajad olid üle lubatud. Alaver tunnistas, et Veerpalu kasutas kaht preparaati, mis mõjutavad kasvuhormoonide teket. Kui kaks lubatut teevad kokku lubamatu, ongi praegune tulemus käes.

Lõpetuseks tahaks mainida, et ajakirjandus ei ole selle juhtumi juures milleskis süüdi. Lood enne pressikonverentsi ei mõistnud kedagi süüdi. Lood pärast konstanteerisid vaid fakti. Praegu on teada selged faktid, inimesed siiski ei taha, keelduvad, neid uskumast. Nii võimas on selle mehe kuvand, nii sügavale inimeste mällu on ta oma tagasihoidlikkusega jäänud. Kuid juhtunust mööda vaadata ei ole võimalik.