“Eesti toodi maailmale eeskujuks”, “Ligi aasta rahandusminister” jne. Sarnased pealkirjad ikka ja jälle hullutavad aegaajalt väikekodanlikku Eesti Vabariiki. Muidugi on tore, et meid kuskil ära mainitakse, esile tuuakse või loomaia elaniku kombel maailmale näidatakse ja eeskujuks tuuakse.
See on hea tunne, kui kogu selle vingumise tasutal ka midagi positiivset saab lugeda ja kuulda. Eriti kuulda, sest ega ajakirjanduse eesmärk ei olegi maailma läbi roosade toonide kirjeldada ja maasikavahu läägeks kirjutada. Kuid siiski, inimesed, kes te loete neid ilusa pealkirjaga artikleid ja seejärel oma naabrimutile ette kannate, olge maru rahulikud. See, et kuskil maailmas tuntud väljaande kahesajanda külje all nurgas meid mainitud ei tähenda mitte sittagi.
Heaks näiteks toon USA-s viibitud aja jooksul tehtud tähelepanekud. Seda, et keskmine ameeriklane ei ole just tervaim pliiats karbis ei olnud vaja ümber lükata. Kuid suheldes edukate ja kõrgelt haritud ameeriklaste sattusin ootamatute olukordade otsa.
Ühe vägagi kõrgel kohal töötava naisterahvaga rääkides, küsis ta minult, et kas Eestis on võimul kommunistid. Ma pidin ennast vastuseks mõne sekundi koguma. Kui ma olin resoluutselt eitavalt vastanud ja proovinud selgitada, et Eesti demokraatia on oluliselt rohkem demokraatia kui jänkide oma lootsin muljet avaldada millegi muuga.
“Oh me leitasime Skype’i ja makse deklareerime kuue klikiga internetis ning autosid pargime SMS-iga.”
“Oh good for you”
Ma olin sõnatu. Viisakalt proovisin selgitada, et me oleme edumeelne, põhjamaade poole pürgiv väike Euroopa Liidu riik, kellel pole Venemaaga peale ühise piiri mitte midagi sarnast. Me oleme loonud pea unikaalseid e-lahendusi ning peale rahva heaolu on kõik ikka väga hästi.
“Well that’s nice”
Jättes kõrvale asjaolud, et Baltic Sea ja Black Sea on niivõrd marginaalsed asjad, et neid võib vabalt segamini ajada, mida juhtus, kui üks härra soovis kirjeldada, kus tema andmetel Eesti asub ja et oleks leidunud inimest, kes üldse teaks, kus Eesti asub, oleks olnud tore. Lisaks on kuuldavasti tulnud kummutada arvamust, et Kalevite kangel maal pole 2010 aastal elektrit, kui kõik see kõrvale jätta oleme ikka vinge riik küll. Siinkohal ei kuulu mitte ükski kriitikanoot kirjeldatud inimeste pihta, nende haridus ja haritus ei ole praegune teema, see, et meie ei ole suutnud ennast nähtavaks teha ei ole nende vaid meie viga. Ehk siis ärge kujutage ette, et me oleme ikka maru tegijad. Kaks jalga tuleb tugevasti vastu maad suruda, kaine mõistus tervaks ihuda ja selge pilguga tegutsema hakata.
No comments:
Post a Comment