antud automaati ei pea ma just eriti kaineks mõtteviisiks. Siiski on see panga enda asi ja ma olen üsnagi veendunud, et Swedbanki lahkumise järel oleks sinna koha sisse võtnud mõni muu pank ja saatnud välja pressiteate: "Meie hoolime Virtsu elanikest, erinevalt Swedbankist." Demagoogiat ei ole iial liiga palju (Raepressi ainetel).
Kuid mitte selle ümber ei tahtnud ma täna mõtiskleda. Riik on üks huvitav institutsioon, defineerides EKI abil saame tulemuse: "inimühiskonna organisatsioonivorm, kindlal territooriumil suveräänset võimu teostav poliitiline organisatsioon."
Kui riigi ülesanne ei ole see, et kuskil väikses maakohas oleks kättesaadav sularaha, siis ma leian, et riigi ülesanne on hoolida oma kodanike elu ja tervise eest. Niisiis leian, et päästekomandode sulgemine ei ole siinkohal kokkuhoiu koht, kus riik võib rahulikult käed puhtaks pühkida. (http://www.postimees.ee/729724/uheksa-paastekomando-sulgemine-sai-allkirja/) Muidugi ei ole selles uudises kõik üdini halb. Elupäästevõimekus suureneb, nüüd jõutakse veerandtunniga 93%-ni elanikkonnast. Kuid see seitse protsenti?
Ma ei tahaks olla peaminister, kui minu riigis ei ole kõikide inimeste elu eest võimalikult hästi hoolitsetud. Ma ei tahaks olla selle seitsme protsendi hulgas, mida meedias käsitletakse kui lihtsat statistilist numbrit, sest see on kui väike probleem, kuna 93% on ju pea või sees.
Arusaadav, et majanduskriisi olukorras tuleb eelarvest õhku välja lasta, kuid kuskil on piir. Kuskil on teenused, mille pealt ei ole inimlik kokku hoida. Kui Päästeameti eelarvet on vähendatud 20% ja selle suurenemist, isegi mitte taastumist ei ole oodata, siis leian, et kokku on hoitud väga valest kohast. Ma ei tahaks uskuda, et seda 20% ei ole võimalik leida mõnelt muult eelarve realt, mille vähendamise puhul ei tähenda see inimelusid.
