Liberaalse maailmavaatega demokraatlikud riigid meeldivad mulle. No ja kellele ei meeldiks? Iga inimene on oma õnne sepp ja igaühel on vabad käed enda edu ehitamiseks. Eriti veel kui EAS laialt raha jagab, teed Sa mustkunsti või juuksurisalongi.
Asjalikud ja andekad noored õpivad ülikoolis riigi raha eest ja õppetoetust saab ka, küll suhteliselt väikest, kuid siiski. Siiamaani ei ole ma selles arvamusloos nimetanud ühtegi sugu. Sest kõik on ju loogiliselt võttes samade võimalustega, pole vahet, millise soo esindaja oled. Kuid juba ülikoolis on näha, et tegelikult on loodus visanud vähe kavalama vimka kui Tammsaare pargi feministide plakatid seda väljendada suudavad.
Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse 31. liikmelisse koosseisu sai see aasta 11 naist, ehk siis umbes kolmandik liikmetest. Juhatuse kolmele kohale kandideeris seitse inimest, seitse meest kui täpne olla.
Kõigil TÜ tudengitel on võimalik kandideerida esindusse, kui esindusse ei pääse, siis on endiselt kõigil õigus kandideerida juhatusse. Olenemata asjaolust, et ülikoolis õpib rohkem naisi kui mehi, ei kandideerinud nad ei juhatusse.
See näitab selgelt, et naistel ei ole võib olla ambitsiooni, et olla juht ja liider. Võimalik, et puudu on julgusest või millestkist muust, seda ma öelda ei oska. Kuid asjaolus, et riigi ülesanne peaks olema seadusega sundida ettevõtteid maksma kõikidele võrdset palka ei ole normaalne. See on lausa ajuvaba.
Palk on turumajanduslikult lähtepunktist vaadeldes alluv, pakkumise ja nõudluse suhtele. Kui töötajal on mida pakkuda, ning sellele on ka nõudlus siis makstakse selle eest ka head palka. Kui aga ei ole töötajal nii palju pakkuda, siis miks peaks teda üle maksma?
Ma ei taha kõlada šovinistlikult ning seepärast proovisin anda mitte hinnanguid vaid arutleda, miks on meeste ja naiste vahel palgalõhe. Jään seisukohale, et till või tillitus ei ole oluline, vaid oluline on inimene, selle tilli või tillituse taga.
No comments:
Post a Comment