Elu karmim 184 km

Täna kogesin kõige hullemat bussisõitu Tallinnast Tartusse. Esimese asjana lootsin, et eriti palju inimesi ei taha reede lõunal pealinnast perifeeriasse saada, aga eksisin. Teise asjana pidi loomulikult viimane inimene, kes bussi sisenes minu kõrvale istuma. Ta rikkus oma piimavuntsiga minu eraõhuruumi ikka rõvedalt. Kolmandaks Tallinna piiril hakkas mu selg valutama. Neljandaks, nii kui ma nohurohuga oma ninasõõrmed puhtaks uhasin sain teada, et see idioot, kes mu kõrvale istus kuulub inimliiki, kes mulle üldse ei meeldi. Ehk siis inimesed, kes suitsetavad kolm suitsu enne bussisõitu ja loodavad järgmised kaks ja pool tundi reservi peal olla. Ühesõnaga tatt haises rõvedalt, maksimaalselt 16. aastane poiss. Sellest haisust oli mul siis kaks ja pool tundi süda paha. Ma lootsin oma tuju parandada Californicationi vaatamisega. Uskumatu küll, aga ma suutsin valida osa, kus Hank koos oma voodikaaslasega oksendavad ja siis naeravad. Ma oleks oksenadanud, aga mitte naernud.